Kiriku ajalugu
Gustav Sandbergi käsikirjas “Mineviku mälestusi Haljala kihelkonnast vanemast ajast kuniteise maailmasõjani” oletab autor, et Haljala kirik ehitati sinna, kus omal ajalenne ristiusustamist oli olnud püha paik ja kogunemiskoht. Üheks põhjuseks ilmselt soov võõrutada rahvast nende varasemast usust. Kirik on saanud kannatada nii Liivisõja algul 1558. aastal kui ka Põhjasõjas 1703. aastal. Samuti on kirikutorni korduvalt põlema süüdanud äike (1761, 1831). Haljala kiriku tornikiiver sai praeguse kuju 1865. aastal. Haljala kirikule allusid ka abikirikud Toolsel, Käsmus, Pihlaspääl ja Vainopääl. Nagu varem oletatud, leiduski 2016. aastal kiriku puitpõranda ülesvõtmisel Haljala kirikualt teine, väiksem kirik. Restaureerimistööde käigus leiti erinevaid esemeid – 14. ja 15.sajandi vahetusest pärit münte ehk umbes tollest ajast, kui varasem kirik veel püsti oli,samuti leidus 15.–16. sajandist pärinevaid hõbemünte, savikilde 13. sajandist ja lisaks 15.–19. sajandist pärinevad hauakambri müürid. Kui Gustav Sandberg pakkus oma käsikirjas,et varasema kiriku näol võis tegu olla puukirikuga, siis leiti tõendus hoopis Villem Raami pakutud oletusele, et varasem Haljala kirik oli kivist. Praeguse kiriku siseseinadest 1–2 meetri kauguselt leiti 1–1,2 meetri laiuseid vundamendi osasid, mis tähistasid ilmselt vanakiriku pikihoonet.[5] Lõunaportaali juurest leiti lausa ligi 6 meetri pikkune osa vundamenti.
Vana kiriku säilmete leidmine oli keerukas, kuna enamus oli hävinud
uuemate piilarite vundamentide, hauakambrite ja haudade kaevamise käigus. Põhjus, miks uus kirik ehitati 1–2 meetri vahega vana kiriku ümber võis olla selles, et tollel ajal, kui uue kiriku seinu alles rajati, sai vana kirik olla samal ajal kasutuses. Vana kiriku pikem osa oli oletuste kohaselt umbes 21 ja lühem osa 14 meetrit lai. Säärase laiuse suhtega (3:2) kirikuid olid mõjutanud dominiiklaste jutlustuskirikud, millesarnaseid pikihooneid on Põhja-Eesti 14. sajandil rajatud näiteks Jõhvis, Lüganusel ja Keilas.
Kuna kooriruumi ja kirikutorni põrand vahetamist ei vajanud, on teadmata, milline oli varasema kiriku täpne põhiplaan ja kas kirikul oli eraldi kooriruum jja torn. Vana kirikuvundamendi leidmine oli väga oluline, kuna enamik Lääne-Virumaa suurtest kirikutest on rajatud hiliskeskaja lõpus, äärmiselt vähe teatakse kirikutest, mis on ehitatud 13. ja 14. sajandil. Praegune Haljala kirik ehitati Villem Raami järgi kolmes etapis esimesena, u. 1430-1440, sai valmis koor ja käärkamber. !5. sajandi lõpul valmis torn. Kirik on teistele Lääne-Virumaa keskaegsetele kirikutele omase arhitektuuriga; kolmelööviline kodakirikuline pikihoone, millel on koor ja torn.
Kiriku 34-meetrine torn on eesti keskaegsete maakirikute üks kõrgemaid torne, sellel on kaheksa korrust, esimest korrust katab võlvitud lagi. Kiriku lääneküljel asuva torni alumine osa on nelinurkne ning alates katusest muutub ülemine osa oktagonaalseks [kaheksakandiliseks]. Torni ülemistel korrustel on kaitsefunktsioonist lähtuvalt kahe kaupa müüritrepid ja laskepilud. Haljala kirikutorn on suuniseks rändajale, märk pühakojast, lisaks võis tornil olla ka abikutsungi funktsioon: Rakvere linnust ja Haljala kirikutorni eraldab vaid 11 kilomeetrit, mistõttu sai hädakorral teada anda varitsevatest ohtudest, kiriku kellad kostsid kaugele.
Kiriku asukoht on strateegiliselt äärmiselt oluline: esiteks seetõttu, et see paiknes Tallinna-Narva sõjateel, ühel ohurikkamal teel terve keskaja jooksul, teiseks asus see Rakvere ordulinnust ja Toolse ordulinnust ühendaval teel. Seega on kiriku arhitektuur ja selle asukoht tihedalt seotud: kirik pidi olema pidevalt valmis rünnaku alla sattumiseks ja kaitseks ning seetõttu täidab ka kaitsekirikufunktsiooni. Sellest sõltuvalt kujunes välja ka kiriku ülesehitus: peaportaal asub torni lõunaküljes, mitte harjumuspäraselt läänes – põhjuseks soov hoida väravad ja portaal eri joontel, et hoiduda nende üheaegsest purustamisest kahurilasuga.
